Pärandkultuur on eelmiste põlvkondade elamisviisist jäänud nähtavad märgid, mida tuleb osata märgata. Märgata selleks, et mitte teadmatusest või hoolimatusest võimsate masinatega metsatööd tehes jätta endisest talu- või taliteest järele mudarenni või sajanditevanusest kiviaiast vaid laialilükatud ja mudasse vajutatud kive. Metsas kõrguvast lubjaahjust või vana talu vundamendist on küll mugav vedada kive kiviktaimla rajamiseks või lihtsalt tee täiteks, kas me aga teeksime seda, kui meid kõiki oleks õpetatud eelmiste põlvkondade poolt rajatut tundma ja sellesse lugupidavalt suhtuma? Kultuuripärandi kaitset ei saa reguleerida ainult seadustega. Riiklikukaitse all on vanemad ja silmapaistvamad inimtegevuse märgid. Igapäeva- eluga seotud kultuuripärandit suudame säilitada ainult sedavõrd, kui kõrge on maaomaniku või metsas toimetajate teadlikkus, kultuuritundlikkus ja intelligents. Üha enam räägitakse oma juurte otsimisest ja tunnetamisest, koduarmastusest, omakultuuri säilitamisest ja arendamisest. (Tarang, L jt. 2007. Väike pärandkultuuri käsiraamat. Eesti Loodusfoto. Tartu)

Pärandkultuurobjektide andmed on kogutud Riigimetsamajandamise Keskuse (RMK) poolt juhitud ja INTERREG programmide poolt rahastatud projektidega.

Lähemalt saab pärandkultuurobjektidest lugeda RMK kodulehelt.