Lendorav on orava sarnane kuid temast pisut väiksem näriline. Tüvepikkus on 13-20 cm ja horisontaalselt lapik saba 9-14 cm. Iseloomulikeks tunnusteks on lendoravale suured mustad silmad, keha külgedel ees- ja tagajalgade vahel olev nahavolt, mis talitleb lennusena ning pikk ja lapik saba, mida kasutatakse ronimisel tasakaalu säilitamiseks ja hüpetel tüürina. Karvastik on hästi pehme, aastaringselt hall pruunika või musta kirmega, mis tõttu ta sulab hästi kokku puude, eriti haava koore värvusega.

Põhja poolkeral elav liik, kes on levinud Läänemerest kuni Vaikse ookeanini. Euroopas esineb vaid Soomes, Eestis, Põhja-Lätis ja Venemaal. Asustab vanemaid kuusesegametsi, kus leidub pesitsemiseks sobivaid õõnsustega puid ning toiduks kaski, leppi ja haabasid. Lendorav on Eestis oma levila läänepiiril lokaalse levikuga liik. Peamiseks levialaks on Virumaa keskosa rabade ümbruse metsad. Samuti esineb isoleeritud asurkondadena Lõuna-Pärnumaal, Soomaal, Harju- ning Raplamaal.

Lendorav asustab Eestis raieküpseid ja vanu kuusesegametsi. Oluliseks komponendiks on vanade õõnsate haabade olemasolu, mida lendoravad kasutavad pesapuudena. Viimastel aastatel leitud lendorava pesapuud on olnud vaid haavad. Oluline on ka kuuskede esinemine vähemalt teises rindes, tagades loomadele vaenlaste (nugis, kakud) eest varjatuma liikumise. Toiduks kasutavad lendoravad suveperioodil lehtpuude lehti, õisi ja vilju, talvel aga pungi, vilju ja noorte võrsete koort. Lendoravad on suhteliselt paigatruud, kasutades ühte või lähestikku asuvaid pesapuid aastaid. Ka aktiivselt kasutatav kodupiirkond ulatub vaid kuni 50 meerini pesapuust. Loomade levikutõketeks on lagedad alad, sealhulgas ka suuremad lageraielangid.

Lendorava levila on nagu kogu Euroopas nii ka Eestis pidevalt ahenenud. Eestis on lendorav haruldane. Varjatud eluviisi tõttu on lendorava arvukust väga raske hinnata. Sobivates elupaikades on tema asustustiheduseks hinnatud riikliku seireprogrammi käigus kuni 0,9 paari hektari kohta. Seiretulemuste alusel on püsivaatlusaladel lendorava arvukus viimastel aastatel olnud stabiilne, mille üheks eelduseks on olnud suhteliselt muutumatud tingimused nendes paikades. Sealsetes metsades ei ole viimasel kümnel aastal ulatuslikumaid raieid olnud. Eestis tervikuna tuleb lendoravat pidada väheneva arvukusega liigiks eelkõige sobivate elupaikade ja leviala pideva vähenemise tõttu.

Lendorav on Eestis I kategooria kaitsealuse liigina riikliku kaitse all ning kantud ohualti liigina Eesti Punasesse raamatusse. Lendorav on esmatähtsa kaitsealuse liigina kantud Euroopa Liidu elupaigadirektiivi teise lisasse. 2002.aasta alguseks on ligi pooled teadaolevad lendorava püsielupaigad võetud kaitse alla (st asuvad kaitsealadel). Kõige paremas seisundis on praegu Sirtsi soo ümbruses elav lendoravate asurkond, mille teadaolevad leiukohad liideti 2001. aastal Sirtsi looduskaitseala koosseisu.

Olulisemateks ohuteguriteks lendoravale on neile sobivate elupaikade – vanade metsade vähenemine, metsas leiduvate õõnsate puude vähenemine ning raied lendoravate elupaikades. Eriti suureks ohuks on lageraied lendoravate elupaikades ja nende vahetus läheduses. Suurt kahju tegi Virumaal ka 2001. aasta tromb, mille käigus hävis mitmeid lendoravatele sobivaid metsi.

Raietööd lendoravate elupaikades on enamasti tulenenud teadmatusest, et kavandataval raielangil lendoravad elavad. Seetõttu on vajalik tähelepanelikumalt üle vaadata need raiele minevad metsad, mis asuvad praeguste või endiste lendorava leiukohtade läheduses, sest loomad võisid oma varjatud eluviisi tõttu siiani märkamatuks jääda.

Lendoravad asustavad meil vanemaid segametsi, haavikuid ja parke, kus leidub pesitsemiseks ja varjumiseks sobivaid õõnsusi. Pesapuuna eelistavad nad haaba, harva kaske või okaspuud. Soomes kasutavad lendoravad ka pesakaste ja vanu oravapesi. Kuna lendorav on videviku ja ööloom ning vaid jooksuajal (märtsis)ja poegade kasvatamise ajal (juunis-juulis) liigub vahel ka päeval, kohatakse teda väga harva. Lihtsam on lendoravat leida tegevusjälgede järgi.

Kindlaimaks tõendiks lendoravate esinemise kohta on ekskremendid. Ekskremente on kõige lihtsam leida kevadtalvel ja kevadel, mil pikemat aega on püsinud sademeteta ilmad. Lendoravate ekskremendid on kevadperioodil erksa (rohekas)kollase värvusega ning suuremate kogumikena nii lumel kui ka taimestikuta maapinnal ja puutüvedel hästi nähtavad. Ekskrementide kogumeid on leida peamiselt pesapuude alt ja tüvedelt. (slaid). Suvel ja sügisel on alustaimestuku tõttu ekskrementide leidmine tunduvalt raskem.

Talvel ja eriti jooksuajal võib vahel lumelt leida ka lendoravate jälgi. Erinevalt orava nelikjäljest, kus eespool asetsevad suuremad tagajalgade jäljed, on lendoraval eespool esijalgade väiksemad jäljed. Pehmemas lumes on sageli nähtav ka keha (nahavoldi) jälg.

Sügistalvisel perioodil võib leida lendoravate õõnsustesse kogutud toiduvarusid. Need sisaldavad peamiselt lehtpuude urbi ja pungi. Lendoravate elupaigas on sageli mahakukkunud kooritud või okastest puhtaks pügatud oksakesi ja näritud lehti. Vaid viimati toodud tegevusjälgede järgi on lendorava esinemise üle otsuse langetamine siiski väga riskantne.

Üksikute haabade puhul on kerge kontrollida, kas puu all või tüvel leidub lendoravate (rohekas)kollaseid ekskremente.

Kui metsas on palju pesapuuks sobivaid haavapuid, on kõikide puude aluste ülekontrollimine aeganõudev ja tülikas töö. Sellisel juhul tuleks vaatluse alla võtta eelkõige suuremad, nähtavate õõnsustega ja seeneviljakehadega haavad ning haavad, mille tüved on varjatud lähedal kasvavate kuuskede okstega. Haavikud, kus puuduvad eelkõige talvisel ajal varjet pakkuvad okaspuud, lendoravatele elupaigaks ei sobi.

See ei ole küll reegel, kuid sageli valivad lendoravad pesapuuks metsa servaaladel või kraavi kallastel kasvavad haavad. Pesapuid on leitud ka tihedas metsas, kuid sellistel juhtudel on pesapuudeks olnud kas väga suured vanad haavad või on metsas sobivate pesapuude nappus.

Kui enne raie alustamist sobivate pesapuude kontrollimisel lendoravate tegevusjälgi ei leitud, võiks siiski vahetult enne suurte haabade langetamist puu aluse veelkord üle vaadata. Pealegi vaadatakse see ju iga kord nagunii üle, seda küll veendumaks, et seal ei oleks saagimist segavaid takistusi. Erksavärvilisedlendoravate väljaheited peaksid enamasti tähelepandavad olema.

Lendoravate jaoks ei pruugi sugugi elupaik olla selleks hetkeks hävinud, kui raie järg on jõudnud pesapuuni ja alles siis seda märgatakse.

Lendorava nägemise või tegevusjälgede leidmise korral tuleks raie koheselt peatada ja leiust teatada Keskkonnaministeeriumi maakondlikule keskkonnateenistusele või KeM Info-ja Tehnokeskuse loodusbüroole. Seejärel saab leiukoha lendorava elutingimusi tundva spetsialistiga üle vaadata. Metsaraie puhul saab seejärel otsustada kas, kus ja kuidas on võimalik raiet jätkata. Seire andmetele toetudes on selgunud, et lendoravate elupaigas on võimalik teha valikraiet loomade elutingimusikahjustamata.

Andmeid lendoravate esinemise kohta, sealhulgas ka varasemate leidude kohta, palume teatada ühele alljärgnevatest:

Uudo Timm
Keskkonnaagentuur
Eluslooduse seire osakond
Mustamäe tee 33, 10616 Tallinn
Tel: 67 37 561, 513 1389
e-post: uudo.timm@envir.ee

Eestimaa Looduse Fond
Lai tn 29, Tartu
51014
Tel: 7 428 443
e-post: elf@elfond.ee

või
Keskkonnaameti kohaliku regiooni looduskaitse bioloogile

Andmed lendorava esinemisest

Asukoht:

Maakond: ………………… Vald: ………………………

Küla: ………………………… Talu: ………………………

Metskond: ……………… Kvartal ja eraldis: ………

Leiuaeg/kuupäev: …………………………………………

Registreerimise viis:

nähtud looma ………………

leitud ekskremente ………

Leidja/registreerija:

Nimi: ………………………………………………………

Kontaktandmed: ……………………………………

……………………………………………………………………

……………………………………………………………………

Lisa märkusi: ……………………………………………

……………………………………………………………………

……………………………………………………………………

……………………………………………………………………