rahvuspargid

looduskaitsealad

maastikukaitsealad (looduspargid)

Rahvuspargid on määratud seadusega ning need peavad kandma endas erilise rahvusliku väärtusega ökosüsteeme, maastikke ning traditsioonilist kultuuripärandit. Eestis on 5 rahvusparki: Lahemaa, Karula, Soomaa, Vilsandi ja Matsalu.

Looduskaitsealad luuakse eelkõige haruldaste ja ohustatud liikide elupaikade ning koosluste kaitseks.

Maastikukaitsealad (looduspargid) luuakse loodus- või pärandkultuurmaastike ning maastikuelementide kaitseks. Maastikukaitseala eritüüpideks on kaitsealused pargid, arboreetumid ja puistud.

Kaitsealad jagunevad vöönditeks:

loodusreservaat

sihtkaitsevöönd

piiranguvöönd.

Vööndid ja nendes rakendatav kaitsekord määratakse lähtuvalt kaitstavate väärtuste säilimise vajadustest. Kõige rangema kaitsekorraga on loodusreservaat, kus on inimeste viibimine aastaringselt keelatud. Sellised vööndid luuakse teaduslikel eesmärkidel, selgitamaks koosluste/ökosüsteemide looduslikke protsesse aladel, kus otsene inimtegevuse mõju praktiliselt puudub.

Sihtkaitsevööndid jagunevad oma sisult kaheks:

looduslikes sihtkaitsevööndites kaitstakse looduslike protsesside loomulikku arengut (nt sood, loodusmetsad); hooldatavates sihtkaitsevööndites on loodusväärtuste säilimiseks sageli vajalik inimese kaasabi (nt puisniitude hooldamine, niitmine, rannakarjamaade karjatamine, võsa lõikamine jne). Sihtkaitsevööndis võib kehtestada ka ajalisi liikumispiiranguid (nt lindude pesitsusajaks).

Piiranguvööndid on kõige leebema kaitsekorraga alad, mis määratletakse juhul kui loodusväärtuste säilitamiseks rangemaid piiranguid pole vaja. Põhinõudeks on siin maastikupildi säiltamine ja jätkusuutlik majandamine. Piiranguvööndid toimivad ka ühendusalana rangemalt kaitstavate vööndite sidumiseks ühtseks kaitsealaks.

Eesti kaitstavate alade vastavus IUCN kategooriatele