| |||
Tüüp | Kaitsealune liik | ||
Nimi ladina k | Lagopus lagopus | ||
Nimi eesti k | rabapüü | ||
Nimi inglise k | Willow Ptarmigan | ||
Rühm | Linnud | ||
Kaitsekategooria | I kategooria | ||
Kirjeldus | Rabapüü (Lagopus lagopus) on Eestis väga haruldane liik, kes on Eesti punase nimestiku järgi ohustatud seisus ja kes on arvatud looduskaitseseaduse alusel I kategooria kaitsealuste liikide hulka. Rabapüü arvukus on tugevasti vähenenud ligikaudu saja aasta jooksul ja liiki ohustab väljasuremine. Rabapüü arvukus Eestis on oluliselt kahanenud: 19. sajandil tavaline jahilind elab nüüd vaid üksikutes Alutaguse, Lääne-Eesti ja Pärnumaa soodes (Viht, 1997). | ||
Liigi ohustatuse hinnang | 2. Kriitilises seisundis (25.03.2019) | ||
Ohutegurite kirjeldus | Rabapüüd ohustavad elupaikade kvaliteedi halvenemine (rabade puistumine kuivenduse mõjul), suurenev kisklussurve, kliima muutused (eriti lumeta talved) ning Eesti asurkonna kriitiliselt väike arvukus. On hinnatud, et rabapüü sai meil edukalt hakkama vaid õhust saaki püüdva rabapistriku turbe all pesitsedes (Orgusaar 1939). Tõenäoselt sõltub liigi püsimajäämine Eestis Alutaguse rabade kvaliteedist ja ühenduse püsimisest Loode-Venemaa asurkonnaga. Võimalik, et üheks võtmeteguriks rabapüü asurkonna hääbumisel viimase poolsajandi jooksul on olnud rabade ümbruse soostunud heinamaade, hõredate soometsavõserike ja servamäre-siirdesookoosluste kinnikasvamine ja tihenemine kuivenduse mõjul, mistõttu paikne rabapüü on jäänud talvise elupaigata. Ida-Alutagusel, kus rabapüüasurkond on ainsana suhteliselt arvukas, on ka rabaservad enamasti kuivendamisest pääsenud - erinevalt näiteks Kõrvemaast jpt. rabapüü kunagistest elualadest. | ||
| |||
Kaitsealused alad, kus on kaitse eesmärgiks | Nätsi-Võlla looduskaitseala (KLO1000201) Sämi maastikukaitseala (KLO1000274) Nigula looduskaitseala (KLO1000213) Sirtsi looduskaitseala (KLO1000076) Lavassaare looduskaitseala (KLO1000645) Tuhu looduskaitseala (KLO1000664) Alutaguse rahvuspark (KLO1000669) |